August 2010

05. August 2010

Marss kinno!

Maailm ei andestaks mulle, kui ma ei jagaks temaga oma kultuurist pakatavat elu. Võiks ju rääkida palazzo Barbarose pärjast (kellestki hr. Curtisest), kes kirjutas president Clintonile kirja, kus pakkus end esimeseks inimeseks, kes viib tuumapommi koodid Marsile ja ei tule enam tagasi. Kuid ei, sedapuhku sukeldun hoopis imelisse filmimaailma. Olgu siinkohal vaid öeldud, et vastust oma palvele see härra pole saanud.

***

Puhkuse üheks eesmärgiks sai võetud, et käia oma silmaga vaatamas maailmakuulsa meistriteose Videviku-saaga kolmandat oopust "Päikesevarjutus". Eelarvamused hoiatasid, et kinosaal on pungil itsitavaid ja ahhetavaid noori tüdrukuid, kuid sain üllatuse osaliseks. Emmed-issid olid pannud lapsed teki alla tuttu ja ise läinud kinno kolle vaatama. Minuga tuli julgustuseks kaasa S.

Pärast filmi sain aru, et mul on üsnagi nauditav elu. Ei ole nii kurb ja valu täis, kui mõnel teisel noorel ja ilusal inimesel, vampiiril, libahundil, ahjualusel, räpparil või mõistatuse esitajal.

Terve filmi vältel piinlesid tegelased oma probleemide küüsis, mis mõneti oli ka ju imekaunis, nagu näiteks Robert Pattinsoni kehastatud vampiiri-Edwardi puhul. Eks tema imelisus ilmnebki valudes tegelaskujude kehastamises (teismeline vampiir, Salvador Dali, Tyler Hawkins). Meenub, et isegi sel Harry Potteri luuapoisil tundus mingi kutsikas salamisi põues südant kriipivat. Tekkis kohe selline nukrus, et no nii ilus poiss - mina tal küll nõnda piinelda ei laseks. Oleks tema vastu hea ja küll ainult kaisutaks.

Libahundi-Jacob oli ka kurb, aga tema trööstiks oli see, et ta sai palja rinnaga ringi käia ja mägedes telkides inim-Bella embuses magada. Vampiiri-Edward oli vanakooli mees. Intiimne kontakt enne abielu oli tema jaoks tabu ning sestap pidi ta kõike telgis toimuvat kõrvalt jälgima. Mis tegi ta muidugi jälle kurvaks.

Ega inim-Bellalgi kerge polnud ja tegelikult oli tal ka enim põhjust hingevaludes vaevelda. Hakkas ta ju keskkooli lõpetama ja kogu selle kammajaa kõrvalt polnud tal isegi aega shoppama minna, et lõpukleiti osta.
Kurb-kurb film...

Juuli 2010

29. Juuli 2010

kurrramuse baar...kui sisse lähed, siis välja enam ei saa...

Juuni 2010

23. Juuni 2010

nii või naa

Mulle on alati meeldinud, kui mul on võimalus valida.

Mida ma täna selga panen? Millist raamatut ma järgmisena loen? Mida ma õhtuks söön?

Valikuvõimalused loovad illusiooni...justkui kontrolliks ise oma elu (kui naiivne, eksole).

Hea on mängida mõtetega oma peas. Mis oleks, kui ma teeks nii või mis saaks, kui ma teeks hoopis naa..

***

Ma olen juba 2 aastat oodanud võimalust, et siit ära minna. Nüüd lõpuks on mul pilet teise maailma otsa. Mul on paber, mis tõestab mu tarkust. Mul on lepitud kokku kohtumine teise mandri professoriga, kes usub mu tegemistesse. Mul on mu roheline kohver. Mul saaks olema ilus summa raha, palju seiklusi ning hulga rännakuid.

Kõigele lisaks on mul aga ka valikuvõimalus.

Võimalus sellest kõigest loobuda.

Kes ütleb, et midagi muud ei võiks veel parem olla...

19. Juuni 2010

3 põhjust, miks on hea puhkuse ajal haige olla

1. Saab end kurssi viia kõigega, mis toimub erinevate väljaannete lehekülgedel

2. Ilmneb eriline tänutunne, et olemas on jalgpall

3. Leiab aega, et kirjutada oma unustusse vajunud blogisse

Mai 2010

10. Mai 2010

toredad inimesed

Telefonikõne:

Helistaja: Sooviksin rääkida X-ga.

Mina: Palun helistage numbril xxx x410

Helistaja: Mis seal lõpus on?

Mina: Neli-üks-null.

Helistaja: Mis neli?

Mina: Neli-üks-null.

Helistaja: Nelisada kümme?

Mina: Just.

Helistaja pahaselt: Teinekord rääkige palun eesti keeli, nägemist!

Mina: Mõh?

Aprill 2010

24. Aprill 2010

oh Tarto linn sa lõbumaja, kus oli illos elada

Jalutasin varahommikul läbi Tartu linna, jõudsin Creppi, tellisin tassi kohvi ja koogi, ise teadmata, kas arvel piisavalt raha on. Pähe tuli vaid üks mõte: miks ma siit linnast ära läksin?

23. Aprill 2010

inime ei ole potilill

Kui vaadata kirjade hulka, mis ootavad vastamist või seda, mil viimati postitasin oma blogisse, siis võib jääda ekslik mulje, et olen hõivatud inime.

Viimased kaks nädalat:

1) mida nägin:

- tüdrukut, kes istus trammis ja kandis tiaarat

- mootorrattaga naist, kel rippusid käe küljes walkingu kilekotid

- Anu Saagimit

2) mida tegin:

- T tuli Inglismaalt jälle kodumaale käima. Sellest tulenevalt otsustasime (mina, T ja M-L) külastada meie kunagisi lemmikpaiku (Illegaard, Zavood, Genialistide klubi), et meenutada "kadunud noorust". Õhtust jäi peamiselt meelde see, et kuulsin palju halba muusikat ning et S kinkis lille, mis veel kaks nädalat hiljem seisab mu aknal õllekannus. Selle kõrval konserviavaja. Snobistlik vanakool.

- Nädal hiljem käisime S-ga E ja E pulma. Ma pole eriti palju küll pulmades käinud, aga see oli vaieldamatult neist kõigist kõige parem - toredad inimesed, külm viin ja ei ühtegi seltskonnamängu.

- Järgmisel päeval läksin linna, et kohtuda P-ga, kes tuli Kanadast ja pidi valgustama mind mu tulevase töö osas. Väljamaalt tulevad inimesed armastavad keskmiselt rohkem kallistada ja on ülimalt avatud. Nii siis sattusin ka mina sellele lainele. Lugu järgmine: istusime P-ga puhvetis, kui meie lauale lähenes soliidses eas naisterahvas, kes oli P vana tuttav. Nad laskusid pikemasse vestlusesse. Mina sonkisin kahvliga kohupiimakoogis. Tundsin end hetkeks kohmetult ja üleliigsena. Järsku pöördus naisterahvas mu poole, vaatas mulle sõbralikult otsa ja… ja järgmisel sekundil hüppasin ma lauast püsti ja kukkusin teda kaisutama. Sedasi ta kaelas rippudes sain peagi aru, et ilmselgelt ta ei olnud huvitatud lähemast kontaktist minuga. Istusin tagasi ja jätkasin sonkimist oma koogis.

- Sain kutse kunstialasele koosviibimisele, mis leiab aset sel nädalavahetusel. Kõik oleks ju tore, kui selle kutsega ei oleks saabunud uudis, et seal kuuleb ettekannet, mida esitan mina. Lohutan end sellega, et elu on seiklus ja homme hommikul lohistan end raamatukokku, kus korraliku lugejana luban ära maksta oma võla.

10. Aprill 2010

mida võiks kadrile sünnipäevaks kinkida vol.1

Märts 2010

31. Märts 2010

sooda

Mõtlemist pidavat saama muuta.

Kui mõtlemist saab muuta, kas siis saab muuta ka seda, kuidas ma tunnen?

Või on üks sõltuv teisest?

Või ma tunnen, et ma mõtlen, aga tegelikult ei mõtle?

Või ma mõtlen, et ma tunnen, aga tegelikult ei tunne?

Või ma mõtlen liiga palju?

Ma tunnen nälga.

29. Märts 2010

kui suureks saan, siis hakkan kinnisvaramaakleriks

Otsime S-ga talle üürikorterit. Mis seal ikka nii väga erilist, eksole?

Pakkumisi ju on, mõni neist isegi üsna kena ja soodsa hinnaga.

Tuleb võtta ainult vaevaks helistada ja vaatama minna.

1 katse: läksime kohale, aga maakleril polnud võtmeid. Lubas uuesti ühendust võtta, aga ei teinud seda.

2 katse: maakleril telefon väljas.

3 katse: telefon ei vasta ning keegi tagasi ei helista.

4 katse: maakler vastab ja lubab kohe tagasi helistada, aga ei tee seda.

5 katse: maakler teatab, et kahjuks pole tal aega korterit näidata. Pärast pooleminutilist moosimist võtab onuke vedu ning lubab end õhtuks korteri juurde vedada. Pöidlad pihku, et nii see ka on.

Kas maaklerid ei peaks olema huvitatud korteritest lahtisaamisest? Hmm...